Kulgesime jälle vaikuses ja pimeduses.

Seekordne rännak meile juba tuttaval Jussi nõmmel oli heaks meeldetuletuseks, kuidas käidud rajal võib kogeda hoopis uusi tundmusi, märgata enda ümber ja sees seni nähtamatut, sest nii nagu kokkutulnud grupp, maastik, keskkond muutub, muutume ka meie ise.

Meis on nii soe tänutunne rännakukaaslaste, soojendava ja valgust andva lõkke, pagariärist toodud leiva, vaikuses kerkivate mõtete, samblal pikutamise ja pilvede vaatamise, linnutee orientiiri ja langevate tähtede, rändele teel olevate haneparvede, porilompidelt vastu kumavate tähtede ja teed näitavate jaanimardikate eest.

Tegelikult veel nii palju muugi eest, mis igaühe sees veel alles settib. Et meil oleks tahtmist ja julgust ka juba tuttaval rajal käia uudishimu ja avatud silmade-südamega!