Susi Sosinad - kes me oleme?

KADI SAAR

Olen naine, kahe lapse ema, eelkõige lihtsalt mina ise. Viimased aastad on minu jaoks olnud väga murrangulised ja avardavad. Justkui oleks kõik aastate jooksul peale kasvatatud kihid ümbert ära sulanud ja tõeline, päris mina valguse kätte jõudnud.

Minu kõige ägedamad hetked on täna metsas ja mere ääres, jooksurajal ning silmad põlemas SuSo (nii me Susi Sosinaid hellitavalt kutsume) plaane pidamas. Kõige rohkem tunnengi end iseendana just looduses, paljajalu ja sassis juustega. Ekstra õnnelikuks teeb veel see, kui varbad on kogu aeg liivased!

Olen üles kasvanud maal, kus rännakud olid osa meie igapäevast. Meil oli lõputult avastada ja kogeda. Väikesena unistasin kõige rohkem just hobustest, ja nüüd oleks nagu ring täis saanud, sest ka täna tahaksin elada maal, kasvatada lapsi, koeri ja hobuseid. Eks see kõlab natuke magusalt, ma tean, aga mul pole enam ambitsiooni olla kõrgel-kaugel, ainult igatsus elada oma südame soovide järgi.

SuSo on ka täpselt see. Südamest tulnud soov viia kokku looduses viibimine ja enesehoid, sest teame, et see töötab. Et kohalolus looduses viibitud hetked on just need, mis meie pea mõtetest tühjendavad ja hingele rahu annavad.

Tööalaselt panustan laste heaolusse ja kui mahti, siis kirjutan erinevatele väljaannetele. Kirjutamine on ka minu argielu selgroo väga oluline lüli, nii nagu loodushetked ja jooksusammud! Kirjutades, joostes või looduses viibides valin ennast, olen päriselt kohal, korrastan oma mõtteid ja tundeid. Iga endale pühendatud hetk on mulle tohutult suure väärtusega ja aitab jõuda veel rohkem iseendani - tuumani, sügava olemuse ja sisemiste igatsusteni. Usun, et võime end ikka ja jälle otsida ning leida, mõistmaks seda, mis meid elus päriselt hoiab, kutsub, toetab ja kannab.

Armastan oma elu helge ja kergena ning leian valgust ka siis, kui murepilved on kahtlaselt ähvardavad. Luban endal kogeda valu, hirmu ja pettumust, ent luban sel ka mööduda. Elu on õnnistus, iga uus päev on suur ja üllatusi täis kingitus, mida lahti pakkida. Meile ei pruugi see, mis vastu vaatab alati meeldida, aga elu teab paremini. Ja mina… ma usaldan elu.

KRISTI ASSER

Loodus on alati olnud minu elus, kuid olen viimastel aastatel hakanud seda teadlikult märkama ja väärtustama. Võime olla looduses, tuisates sellest läbi sporti tehas, korjates seeni-marju, laudrajal etteantud trajektooridel liikudes… Aga võime saada loodusest ka meelerahu, inspiratsiooni või julgustust - siis, kui oleme päriselt kohal. Igahommikused lühikesed jalutuskäigud metsajärve äärde, värskendav suplus ja hetkes olemine on nüüdseks muutunud minu igapäevaseks vajaduseks.

Looduseni on minul aidanud jõuda mitmed inspireerivad inimesed - matkajad, loodushuvilised, looduses töötavad spetsialistid, lihtsalt inimesed, kes oma kogemusele tuginedes tajuvad, et loodusel on positiivne, vaimselt ja füüsiliselt kosutav mõju. Olen olnud oma elus tervise tõttu olukorras, kus pidin üles leidma kõik oma jõuvarud, uskuma iga keharakuga, et kõik saab korda. Parim keskkond selleks on mets, kus puudelt erituvad fütontsiidid kosutavad ja tervendavad, silmade kaudu jõuavad ajju rahustavad loodusvaated ning metsakohin vaigistab hääled, mis ütlevad “aga mis siis kui...”.

Olen emaks kahele lapsele, kes aitavad taasluua minus lapsepõlve jäänud avatust, usaldust ja kontakti. Lapsed näitavad teed olemuse juurde, millest oleme välja kasvatatud, õpetatud käituma täiskasvanule kohaselt, kuid mis alati ei toeta meid ennast ja ei luba olla päris mina ise. Mind inspireerib laste võime olla päriselt kohal ja nende intuitiivne, veel lõhkumata kontakt loodusega.

Igapäevaselt töötan laste heaolu valdkonnas. Minu töö on pakkunud elumuutvaid hetki, andnud võimaluse areneda ja õppida, kuid ka teadmise, kuidas meie kaasinimestel päriselt läheb. Kevadel 2022 lõpetasin programmi “Loodus õppe- ja teraapiaprotsessis”, et integreerida loodust ka oma igapäevatöösse. Usun, et loodus annab igale tegevusele lisaväärtuse või veelgi enam - loodus võib olla meile terapeudiks.

SANDRA SUTTING

Olen naine, kes hindab järjest enam aeglast elustiili - tunnen, et see on mulle loomuomane, aitab olla keskmes, kontaktis iseendaga. Ilmselt sellest igatsusest tingituna sündis otsus kolida linnast maale, lähemale loodusele.

Tunnen, et iseendaks kasvamise teekonnal on olnud oluline roll tähendusrikastel lähisuhetel, hetkedel justnimelt looduses. Mind paeluvad sügavad vestlused, lummavad inspireerivad kohtumised, kus aeg saab peatuda ning tekib ruum elu mitmekihilisuse mõistmiseks. Vestlusteks, mis päriselt hingel, südamel.

Armastust ja usaldust looduse vastu on mulle enim õpetanud minu vanaisa, kellega koos olen saanud pisikesest plikatirtsust peale uidata lõputuid tunde looduses. Lisaks koriluse pisikuga mind nakatamast olen enim tänulik, et ta on mulle õpetanud, kuidas loodust aeglaselt kogeda, mitte midagi tegemise võlu nautida. Et mets võtab sind alati vastu. Täpselt sellisena nagu sa oled. Loodusest olen saanud toetust ja tervendust läbi aegade. Loodus on õpetanud mulle kohalolu, vaikust iseendas ja ümbritseva märkamist. Mõistan täna, et see on suur kingitus ning minus elab soov seda armastust ja usaldust edasi kanda. Teistega jagada.

Armastan rännata - maailmas ja iseendas ning minus põleb uudishimu, avatus elu eri tahke kogeda ning püüda jõuda seeläbi kiht-kihi haaval lähemale iseenda algolemuseni, autentsema mina poole. Otsin pidevat tasakaalu, elu sügavamat essentsi, tähendust. Olen korduvalt kogenud, kuidas elu algab väljaspool harjumuspärast mugavustsooni. Julgus ning iseenda näitamine, avamine on kahtlemata üks neist.

Iseenda ja maailma tundmaõppimisel on olnud üheks oluliseks tahuks minu igapäevatöö laste ja noorte valdkonnas. Usun, et just loodusel on vaimse tervise toetamisel tohutu potentsiaal ning minu südamesoov on luua sild nende kahe maailma, inimese ja looduse vahele.