Hetked lastega on nii õpetlikud, nii väärtuslikud. Loodus ise ongi laste loomingupesa, mängumaa, kus meil, täiskasvanutena, üle reguleerida ei ole vaja. Just hetked lehekuhjas, puu najal pikutades, kaikaga joont vedades, veevulinat vaadates ongi kõige ehedamad. Hetked, mida lapsed oma sisetundest ise loovad. Meil jääb ainult väikeste huntide vaistu usaldada ja järgneda.

Vaatlesime põnevusega puu otsas tegutsevat, pistsime taskusse tõrusid, mängisime laste innustusel loodusest asjade leidmise mängu. Otsisime matkakepid, uurisime salakirju kanalisatsiooniluukidel, puukoorel ja truudeks kaaslaseks saanud kaigastel.

Sõime jänesekapsaid ja mustikaid. Nuusutasime sammalt. Ületasime takistusi järsakust üles ronides ja võtsime vastu väljakutse astuda kõrvale teerajast. Jooksime vihma eest peitu suure kuuse alla, mille rippuvad oksad meile seintena hubase peiduka lõid. Kallistasime puid. Rännaku jooksul tekkiski karjavaim - reguleeriti üksteise tempot ja tegutseti ühiselt, kui oli vaja vette kukkunud kaigas ruttu kätte saada.

Üks laps lausus rännaku lõpus, et tahaks pikemalt metsas olla, et alati on kuhugi kiire. See puudutas väga. Tahaksime tulevikus luua lastele rohkem neid hetki, kus aeg saaks päriselt peatuda. Hetki, kus võiksime lihtsalt olla.

Aitäh, te 15 nunnut hundut, kes meiega kampa lõite!
Aitäh, Eesti Loodus -ja Loomateraapiakeskus kutse eest!