Susi Sosinad sündimise lugu
Peatükk 1Ühel maikuu reedel võtsime kuuekesi selga matkakotid, olime valmis vaadanud raja, pakkinud kaasa varustuse, pannud paika distantsid ja asusime, nii elevuses kui ootusärevuses, teekonnale.
Esimesena viis rännak mööda Harakajärvest, mis oleks meid justkui sel samal hetkel ära nõidunud – ei saanud me sest kiire sammu ja külma kõhuga mööduda ka tagasiteel. Vaade päikseliselt mäenõlvalt, kus madalate puude vahelt killukestena paistab rabajärv, on nii kutsuv. Lihtsalt üks pilk sellele ja juba elustub tuttav kogemus – kerge kõdin kõhus, kui upitad end kaldaservale pandud palgitükkidelt põhjata järve, sisemine võitlus kehaga, kui suvepäeval kuumenenud keha sentimeeter-sentimeetri haaval esialgu külmana tunduvasse vette laskub ning vabanemistunne kui lased lõpuks raba siidjal veel end kanda. See paik sai meie jaoks tähenduslikuks, nii omaks ja oluliseks, oma salapäras otsekui millegi senikogematu sümboliks.
Meie matk möödus kerguses – oli naiste lobisemist, valjuhäälset vabastavat naeru, oli ka vestlusi keerulistel teemadel, matkahirmud ja -raskused sealhulgas, kuid nii eripäraselt tekkis iga keerukuse juures tunne, et oleme hoitud ja saame ühiselt kõigega hakkama. Matk on koht, kus igapäevaelus paratamatult tekkiva naistevahelise konkurentsi asemel sünnib ühine, hoidmisest ja jagamisest kantud teadvus.
Napp hetk enne päikseloojangut jõudsime Jussi nõmmele. See on koht, kus on nii palju olnud ja seejärel hävinud. Ent häving on olnud millegi uue ja erilise sünniks – silmapiirini ulatuvad kanarbikuväljad ja üksikud, pigem põõsaid kui puid meenutavad männid, mis lasevad paista maastiku künklikel reljeefidel.
Panime tähele märke huntide elutegevusest – jäljed ja väljaheited, saakloomade kondid ning viimatisest kõhutäiest ülejäänud roisk. Hundimaastikud. Sel hetkel hakkas meis midagi sündima ja looma. Ühisest energiast tekkinud tunne oli nii võimas, viis hiljem taas kokku ja lõi midagi suuremat.
Rännaku lõpetasime pühapäeval eufoorilises meeleolus – millised naised me oleme! Uhked iseenda ja oma kaaslaste üle. Kotid ei tahtnud kuidagi seljast maha tulla, hinged ei tahtnud üksteisest lahti lasta. Ainult mõtted järgmistest matkadest ja ühistest kohtumistest lasid meil jaguneda autodesse ja suunduda Eesti erinevatesse otstesse. See seotus ja ühiselt loodud energia jäi kandma ka argistes toimetustes – naisena, emana, kolleegina, iseendana. Olime astunud sammu lähemale iseenda sügavama loomuse juurde.
Olles lummatud elu kõige lihtsamate hetkede ilust-võlust, kus saime argirutiinist maha raputatuna olla täpselt need, kes oma südames oleme, sündis teadmine, et sellised hetked on olulised ja rännakud vajalikud. Et hoida iseendid. Aga hoida ka teisi. Veel päris täpselt aru saamata, milleks see kõik vormub, oli usalduses sündinud teadmine – see matk on midagi suurt ja olulist, justkui maamärk või tähis, mis meile edaspidi teed näitama asub.
Peatükk 2
Sõnapaar Susi Sosinad tuli meie mõtetesse juhuslikult. Maikuus Jussi nõmmel lahti rullunud salapärane hundimaastik jäi meid omamoodi saatma ka argielus. Nõnda tunduski sõna “susi” väga meielik, ja ka tõeliselt tähenduslik – on ju just hunt meie metsade kuningas ning kannab suurt ja olulist rolli rahvapärimuses.
Nii vastuoluline kui see ka tagantjärgi ei paistaks, siis nime ja kontseptsiooni mõtlesime välja Tallinnas – hotellitoas, õhtusöögilauas ja linnatänaval. Paigas, kus müra ja kiire tempo on kaugel kohalolust ja loodusega ühtesulamisest.
Asukohast hoolimata oli meie loomepisik sel õhtul järeleandmatu ja mõtteid hakkas idanema omajagu. Lahvatanud oli suur ja selge soov ühendada omavahel loodus ning vaimne tervis ja heaolu. Oma tööde ja tegemiste käigus oleme just loodushetkedest leidnud toetust, rahu, tasakaalu, harmooniat; kogenud, et enese hoidmiseks tuleb pilk esmajoones ikka metsa poole suunata.
Nii me siis Kristiga pusisime, suvekuid möödus ja august oli saabunud, kui suundusime Tartust Luuale matkajuhi eriala sisseastumiskatsetele. Juhtus nii, et startisime pea viimasel hetkel ja jõudsime katsetele alles mõned minutid enne algust. Meid juhatati esmalt auditooriumisse, seejärel klassiruumi, ent mõlemad oli kandideerijatest pungil ja meile polnud ühtegi vaba kohta. Kui põnevusega (kas siia mahume?!) kolmandasse ruumi sisse piilusime, istus seal keskel meie armas Sandra ja tema taga oli juhuslikult (me küll juhustesse hästi ei usu!) kaks vaba kohta. Just meile. Kohtumisrõõm ja üllatus asjade kokkulangemise üle (Sandra kahtles oma tulekus veel viimase hetkeni) oli suur. Etteruttavalt võib öelda, et Sandra hoiab SuSo lippu kõrgel ja alustab sügisel matkajuhiks õppimist!
Autoninad said sel kõrvetavalt kuumal päeval Saadjärve suunas keeratud, sest ka seekord ei suutnud me teineteisest nii ruttu lahkuda. Supeldes ja sillal istudes hakkasid meie jutud liikuma üha enam sisemise rahu, südame kutse ja loomulikult ka SuSo suunas. Nii me Sandrale oma plaane tutvustasime ja ta oli endale omaselt väga toetav ja meie mõtetest vaimustatud! Ja meie Kristiga… meie tundsime ta ära, meie kolmanda puuduva lüli. Üksteisega arutamata oli mõlema sisetunne suur ja tugev ning otsus selge: Sandra on meie inimene, keegi, kellega koos tahame edasi minna.
Neid mõtteid-tundeid üksteisega jagades olid kõigi kolme silmad niisked, sest äratundmine oli niivõrd päris ja ehe. Sandra ei kõhelnud – kõik see kõnetas ja puudutas nii võimsalt ka teda. Saime aru, et kõik pidigi nii minema – sisseastumine Luual, kolmas klassiruum, kaks pinki Sandra seljataga. Tol augustipäeval pidime just meie kolmekesi kokku saama, et saaks päriselt, terviklikult sündida SuSo.
Sandra on nagu ebamaine haldjas, kes puistab oma võlutolmu, kuhu iganes ta ka ei läheks. Nii tõi Sandra liitumine SuSole täiesti uue hingamise – nagu Universum oleks hakanud meie kasuks tööle, kõik loob kerguses ja helguses. Puistatud haldjatolmu tunneme igal sammul.
PS! Sandra peres loob rõõmu koer nimega Susi. Kokkusattumusi pole ju olemas!